Millal piisab staatilisest joonisest
Kasuta selget staatilist illustratsiooni, kui kasutaja leiab komponendi usaldusväärselt ja loeb vastavat viidete loendit. Säilita mudeli ja dokumendi versioon. Staatiline valik sobib, kui osade komplekt on väike, joonis loetav ja valitud osa pole vaja siduda eraldi toiminguga.
Millal klikitav 2D lisab väärtust
Klikitavad piirkonnad vähendavad liikumist illustratsiooni ja osade tabeli vahel. Valitud komponent võib kohe kuvada oma viite ja lähteteabe. See sobib hästi olemasoleva PDF-dokumentatsiooniga, kuid tihedad viitemärgised ja väikesed valikualad vajavad otsitavat tekstialternatiivi ning mobiilikasutuse kontrolli.
Millal on 3D kasulik
Pööramine ja komponentide esiletõstmine aitab kasutajatel eristada varjatud osi, külgi ja suunda. Mudel peab toetama vajalikke valikuid; kena välispinna mudel ei pruugi sisaldada sisemisi hooldusosi. Katseta tegelikku kliendiküsimust enne, kui investeerid geomeetriasse, mis tulemust ei muuda.
Võrdle ettevalmistustööd
2D puhul kavanda joonise ettevalmistus, kuumkohtade kaardistus ja kirjete ülevaatus. 3D puhul arvesta lisaks komponentide eraldamise, geomeetria lihtsustamise ja osa-kirje vastendusega. Mõlemal juhul vajavad insenertehnilised versioonimuudatused kindlat uuendusprotsessi, et nähtav kuju ja ühilduvusandmed püsiksid kooskõlas.
Kasuta võrdluseks üht ülesannet
Näidisharjutus: palu ostjal leida tagumine kate ja esitada tuntud mudeli õige asendusosa viide. Proovi sama kirjete komplektiga staatilist joonist, klikitavat joonist ja 3D-vaadet. Jälgi täpsust, aega, mobiilikasutust ja abipalveid. Ära muuda valikute vahel osaandmeid ja omista erinevust üksnes vaaturile.
Tee vastus kättesaadavaks ka väljaspool vaaturit
Nimed, viited, kirjeldused ja mudeli rakendusala peavad olema nähtavad ka tekstina. Tootetoe leht peab selgitama, mida kasutaja teha saab ja kuhu pöörduda, kui identiteet pole kindel. Visuaal on üks viis teabele ligi pääseda, mitte ainus.